Kutsutakse ka laksiks, väärislõheks või atlandi lõheks. Lõhi liha on heleroosat värvi, ilusa struktuuriga ning suurepäraste maitseomadustega.

Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni.

Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 2–3 korda.

Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest.

Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg. Püügi alammõõt on 60 cm.

Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks. Ta on nõutuim punane kala nii kauplustes kui toitlustusasutuses.

Looduslike lõhilaste keemiline koostis %-des: rasvad 9,6–14,8; valgud 19–20,7; sool 1,1.

Kas teate, et:

• Norra kalakasvatustes kasvatatud Atlandi lõhi liha rasvasus on 3–4 korda suurem kui looduslikul lõhil

• Lõhed valivad kudemiseks kiirevoolulise kärestikulise koha, kus emane kaevab tugevate sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga.

• Lõheliste välimus teeb kogu elu jooksul läbi suuri muudatusi. Kudemise ajaks tõmbavad kalad selga “pulmarüü”. Isaslõhel tekib ka suur konkslõug.

• 55–60% lõhe üldkaalust on söödav.

• Ühe kilo kala kasvatamiseks kulub 1 kg toitu. Kana- ja sealiha tootmiseks vastavalt 2 ja 3 kg toitu.


Lõhe ja meriforell

Lõhe sarnaneb oma eluviisilt ja väliskujult paljuski meriforelliga (Salmo trutta). Sageli satuvad nad loomusesse korraga ja eristada pole neid lihtne: tihti jääbki teadmata, kas püüdsime lõhe või Meriforelli.

Tavaliselt on lõhe suurem. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus ja ülalpool küljejoont köidavad tähelepanu x-tähe kujulised täpid. Meriforelli keha on jässakam, keha katvaid täppe on rohkem ja need asuvad ka allpool küljejoont. Lõhel puuduvad täpid seljauimel ja sabavars on peenem kui meriforellil. Lõhe sabauimel paistab silma nõgus sisselõikega serv.

Hoopis raskem on väliskuju järgi eristada lõhe ja meriforelli noorjärke. Noore lõhe selg on rohekas ning küljejoonel on punased täpid, rinnauimed on suuremad ja kollakad. Meriforellil on tömbim pea ning väiksemad ja oranži varjundiga rinnauimed. Erinevusi on veel lõpuskaane, esimese lõpuskaare ja sahkluu ehituses.

Et lõhe ja meriforell koevad ühel ajal ja ka nende kudepaigaeelistused kattuvad, siis tuleb ette nende hübriide, keda silmaga ei erista. Alles kala uimest, naha- või lihatükist eraldatud DNA-analüüsil saab kindlalt väita, kas tegu on lõhe, meriforelli või nende hübriidiga.